Praktika l Teooria

Istutuskastid 2021 aasta märtsikuus

Eelmisel aastal täitsin kastid ääreni. Kastide põhja pandud jämedate nottide vahele jäi piisavalt tühja ruumi. Selleks kevadeks on pinnas vajunud, loodetavasti saab sedasi veel mitu aastat värsket pinnast lisada.

Vasakpoolsel fotol oleva kasti külge kinnitatud vaskriba on oksüdeerunud, liim hoiab hästi. Kas oksüdeerumisel on tigude tõrjumisel mingi mõju selgub mõne kuu pärast.

Miks teha istutuskaste

Mingil ajal otsustasin, et teen kapsamaale kuhikpeenrad. Tavapäraselt kaevatakse kraav, esmalt täidetakse kraav puitpakkude ja -nottidega ning peale puistatakse peenem oksarisu, lehekõdu ning muld. Tegin ses mõttes lihtsustatud variandi, et kraavi ei kaevanud, kuhjasin kõikvõimalikud jämedad oksad ja notid hunnikusse ning peale puistasin mulda. Pole küll päris õige, ning ilmselt ei tööta nii kaua kui võiks, aga parem kui mitte midagi. Vähemalt on mingisugunegi huumusekiht kus taimi kasvatada. Kuna kogu kapsakasvatus jäi lusitaania teetigude tõttu mitmeks aastaks soiku siis rohtusid peenrad umbe. Vasakpoolsel fotol on näha seda kaost.

Seega tuleb aiamaa mingil viisil organiseerida. Ainsaks mõeldavaks lahenduseks on istutuskastid. Puitkastide puudus on nende lühike eluiga, plastikust kastide puhul tekib küsimus välja leostuvas mikroplastis ning plastiku vastupidavuses päikesele. Valged majoneesiämbrid muutusid otsese päikesekiirguse käes paari aastaga rabedaks. Jääb üle metall millest kõige reaalsem on tsinkplekk. Ka siin tekib kaks küsimust, kuna kast on täidetud mullaga siis kaua peab kast vastu, hea oleks kui umbes 10-15 aastat ja kas tsink mõjutab mingil moel mulda ja taimi.

Kastid koosnevad kahest L-tähe kujuliselt detailist külje pikkusega 100 cm, kõrgusega 60 cm. Seega on kasti maht 0,6 kuupmeetrit. Detailid kinnitatakse omavahel kaheksa poldiga. Detailide ülemine serv on 2 cm laiuselt sissepoole täisnurkseks painutatud, see annab servale jäikust. Kastide detailid tellisin ühest Sauel asuvast firmast, ühe kasti maksumuseks kujunes aastal 2019 32 €. Kokku tekitasin aiamaale 8 kasti. Kastide ülemisse serva on kavas kinnitada puidust ääris, nii nagu näha parempoolsel fotol.

Kastide sisekülgedele sobitasin vanadest pakenditest kaks kihti lainepappi, põhja läksid jämedamad saare ja kase notid ning oksad, peale peenem oksarisu, eelmise aasta puulehtede ja mulla segu. Sügiseks oli mullapind omajagu vajunud, küllap vajub veel, ning peale läheb jälle värske komposteerunud ning kuivanud puulehtede, mulla ja poeturba segu.

Lõpetuseks kõige olulisem kastide kasutamise põhjus, Loodetavasti saab säärasel moel vähendada lusitaania teetigude nuhtlust. Nimelt on plaanis kasutada tigude tõrjumiseks kas vaskriba nagu näha parempoolsel fotol või ehitada kasti puidust äärise alla patareitoitel töötav elektrikarjus. Vaskriba kui tigude tõrjevahend eelmisel aastal täiesti töötas, istusin umbes pool tundi kasti kõrval ja vaatasin kuidas tigu üritas vaskribast üle roomata kuid keeras tagasi, midagi siis ei meeldinud. Vaskriba puhul tekib kaks küsimust. Vaskriba ühele küljele on kantud liim, kuidas töötab liim meie kliimas, ehk mil moel mõjub liimi omadustele aastaaegade vaheldus, temperatuurikõikumised ning otsene päikesevalgus, kui liim mõne aasta jooksul lahti tuleb on asi mõttetu. Vask oksüdeerub aja jooksul, kas oksüdeerunud vask töötab tigude tõrjumisel sama hästi kui oksüdeerumata materjal?